Miks ta siis...?

Kas Sina tead, mis on taasohvristamine? Kas oskad seda meedias ära tunda ning tead, miks see oluline on?

MIS asi see taasohvristamine üldse on?

Taasohvristamine (teisene ohvristamine, ing. secondary victimization) on olukord, kus õigusvastase teo, näiteks seksuaal- või lähisuhtevägivalla ohvrit traumeeritakse uuesti selle kaudu, kuidas institutsioonide esindajad või üksikisikud ohvriga käituvad. Taasohvristamine võib näiteks aset leida, kui ohver peab kriminaaluurimise protsessis korduvalt oma ründajaga kokku puutuma, kui teda kuulatakse korduvalt üle samade asjaolude suhtes või kui tema käitumist kommenteeritakse tundetult.

Taasohvristamine võib hõlmata ohvrisüüdistamist, ohvri jutus kahtlemist või kuriteo tõsiduse vähendamist. See võib jätta ohvrile sügava psüühilise jälje, vähendades vaimset toimetulekut ja usaldust õigussüsteemi vastu.

Näide taasohvristavast fotost. Foto: mstandret / Envato

Miks Taasohvristatakse?

Sellele võib otsida seletust nähtusest nimega õiglase maailma hüpotees (just world hypothesis). Õiglase maailma hüpotees on ekslik uskumus, et inimeste teod toovad alati kaasa moraalselt õiglased tagajärjed, ehk siis häid inimesi premeeritakse ja halbu karistatakse. Õiglase maailma hüpoteesi järgi on õnnetusse sattunud inimene teinud midagi, et see ära teenida ja ta saab õnnetuse näol oma karistuse.

Selle põhjuseid võib olla mitmeid, ent arvatakse, et selle aluseks on inimeste soov tunda, et maailm on kontrollitav ja loogiline. Samuti võib seda seletada see, kui inimesed näevad enda ümber kannatamist ja distantseerivad ennast ohvritest, kinnitades endale, et ju nad tegid midagi valesti, et see ära teenida ja seega puudub vajadus sekkuda.

Ühiskond kipub seksuaalkuritegude puhul kasutama silte nagu ´ju ta käitus ise väljakutsuvalt´, ´kandis lühikest seelikut´, andes sellega negatiivse hinnangu ohvrile, mitte aga nende ründajale. See pisendab ründaja tegu ja ohvri kannatusi. Samuti on inimesi, kes usuvad, et õigussüsteem on veatu ning kui tõesti kuritegu toimus, siis oleks kedagi ka karistatud.

Kärt Anvelti artiklis on välja toodud, et inimeste teadlikkus on võrreldes varasemaga paranenud, kuid endiselt usub 38% uuringule vastanutest, et naised põhjustavad ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemist. Allikas: Delfi

Miks on oluline taasohvristamist märgata?

Taasohvristamise märkamise olulisus seisneb nii ohvri heaolu kaitsmises kui ka laiemas ühiskondlikus mõjus. Vägivalla ohvrid, eriti vägistamisjuhtumite puhul, seisavad sageli silmitsi täiendava psühholoogilise ja sotsiaalse koormaga, mis võib süvendada juba tekkinud traumat. Taasohvristamine võib viia ärevuse, depressiooni ja posttraumaatilise stressihäireni. Kui taasohvristamist märgatakse ja sellele reageeritakse, saab pakkuda ohvrile vajalikku tuge, mis aitab kaasa paranemisprotsessile.

Lisaks on taasohvristamise vältimine kriitilise tähtsusega õigussüsteemi usaldusväärsuse tagamiseks. Ohvrite kogemusi tõsiselt võttes ja nende õigusi kaitstes, kasvab inimeste usaldus õigussüsteemi vastu. See julgustab ka teisi ohvreid oma kogemustest teatama, aidates sellega kaasa kuritegevuse vähendamisele ja õigusemõistmise tõhustamisele. Taasohvristamise teadvustamine aitab kaasa ka sotsiaalse õigluse edendamisele, kuna see vähendab ebaõiglasi stereotüüpe ja stigmat, mis ohvreid sageli saadavad. Taasohvristamise vältimine ja teadvustamine on oluline samm turvalisema ja hoolivama ühiskonna loomisel.

Kuidas mõjutab meediakajastus vägivallaohvreid?

Lapsohvrite seas läbi viidud uuringu kohaselt tunneb 79% ohvritest, et juhtumite meediakajastus suurendas nende probleeme. 14% ohvritest tunneb, et meediakajastus parandas olukorda ning 7% ei märka erinevust (Tandon, 2007: 129)

Kuidas taasohvristamist meedias ära tunda?

Taasohvristamist meedias saab ära tunda mitmete iseloomulike tunnuste järgi, mis sageli suurendavad ohvri kannatusi ja süvendavad ühiskonnas levinud eelarvamusi.

Üks levinumaid märke on ohvri süüdistamine, kus fookus liigub kurjategijalt ohvri käitumisele või välimusele. Näiteks küsitakse sageli, miks ohver viibis teatud kohas või mida ta seljas kandis, justkui oleks see juhtunu põhjuseks. Sellised küsimused vihjavad, et ohver vastutab osaliselt ise oma kannatuste eest. Samuti kasutatakse väljendeid nagu „väidetav ohver“ või rõhutatakse, et „uurimine alles käib“, jättes mulje, et ohvri lugu pole usutav.

Taasohvristamise tunnuseks on ka kurjategija kaitsmine. Meedia võib rõhutada kurjategija saavutusi, mainet või perekondlikku tausta, samal ajal kui ohvri kannatused jäävad tahaplaanile. Näiteks kirjeldatakse kurjategijat kui „lugupeetud kogukonnaliiget“, vähendades seeläbi justkui kuriteo tõsidust. Sageli seotakse kuritegu ohvri taustaga, näiteks viidates, et ta „kuulus riskigruppi“.

Veel üheks ohumärgiks on sensatsiooniline kajastus, kus keskendutakse liigselt graafilistele detailidele või ohvri eraelule, mille eesmärk on lugejaid šokeerida ja artiklit “müüa”, mitte pakkuda objektiivset teavet. Samuti võib esineda vägivalla trivialiseerimist, kus kuriteole viidatakse näiteks ohvripoolse „ülereageerimisena“, pisendades seeläbi ohvri läbi elatut.

Näide taasohvristavast artiklist. Artiklis kasutatud fotol on kujutatud vägivallaohvrit ning pealkirjas on liigselt šokeerimise eesmärgil lisatud infot. Allikas: Õhtuleht

Oled valmis oma teadmisi proovile panema?

Oleme valmistanud lühikese praktilise testi, kus saad proovida taasohvristamise tuvastamist Eesti meedias avaldatud erinevate pealkirjade ja/või fotode näol. Test on anonüümne ning vastuseid ei salvestata, seega vasta nii, nagu Sinule õige tundub. Vastustele saad kohese tagasiside koos selgitusega, miks see nii on. Kui tunned, et teema läheb sulle korda, siis jaga antud lehekülge ka oma sõprade ja tuttavatega!

Kasutatud materjalid