Testi oma teadmisi

Taasohvristava pildi puhul on tegemist klišeeliku ja stereotüüpse fotoga, kus ohvrit on kujutatud hirmunud naisena. Kinnine rusikas fotol kujutab seksuaalset väärkohtlemist kuriteona, millel on vaid füüsilise vägivalla element. Samas paljudel juhtudel, eriti kui ohver on noorem laps või näiteks pereliige, ei pruugi füüsilist vägivalda seksuaalse väärkohtlemise kontekstis üldse esineda. (Eelmaa jt., 2022)

Teine foto ei ole taasohvristav, sest fotol on kujutatud päris kurjategijat, keda on pildistatud kohtumajas. Kui lugu räägib toimepanijast, tuleks võimaluse korral loo kõrval kasutada reaalset fotot toimepanijast  (Eelmaa jt., 2022)

Artikli pealkiri “Klubiomanik narkojoogi ohvrile: sa ei ole nii ilus, et keegi sind ära vedada tahaks” on taasohvristav. Taasohvistamine hõlmab näiteks ohvrisüüdistamist, ohvri jutus kahtlemist, kuriteo pisendamist või selle tõsiduse vähendamist (Kuusik, i.a.). 

Pealkiri “„Mis nad siis kannavad miniseelikut!“ Uuringule vastajad arvavad, et ka ohvrid on vägistamises süüdi” on taasohvristav. Fraas „Mis nad siis kannavad miniseelikut!“ on lisatud klikkide kogumise ning šokeerimise eesmärgil, mis ei pruugi olla küll otseselt ajakirjaniku poolt taasohvristav, kuid mis siiski taasohvristamist peegeldab. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 4.8 ütleb, et kuriteo kajastamisel tuleb arvestada, milliseid kannatusi see võib asjaosalistele põhjustada (Eesti Meediaettevõtete Liit, 1998).

Artikli pealkiri “Diplomaatilised jamad: kuidas Eesti asjur noori neide kabistas ja 202 pudelit veini riigikogu üles kruttis” on taasohvristav.

Taasohvristamise tunnuseks on kurjategija kaitsmine. Meedia võib rõhutada kurjategija saavutusi, mainet või perekondlikku tausta, samal ajal kui ohvri kannatused jäävad tahaplaanile. Näiteks kirjeldatakse kurjategijat kui „lugupeetud kogukonnaliiget“, vähendades seeläbi justkui kuriteo tõsidust. Sageli seotakse kuritegu ohvri taustaga, näiteks viidates, et ta „kuulus riskigruppi“ (Choi, 2022). Kuriteo tõsidust pisendavana mõjub ka näiteks tegusid pehmendavate sõnade, nagu kabistama, käperdama, üles kruttima jne kasutamine.

Sümbolpilt, mis on klišeelik ja stereotüüpe/müüte taastootev. Levinud on selliste visuaalsete materjalide kasutamine, millised kujutavad näiteks nutvat last, mängukaru, nukku, varju, relva või füüsilist vägivalda (nt liigagi levinud suletud rusikas). (Eelmaa jt., 2022)

Valitud visuaalil peab olema eesmärk – nt võimestada või julgustada ohvreid, vähendada stigmat ja informeerida avalikkust. Arusaadav, et visuaal peab ka lugema ‘meelitama,’ kuid šokeerimine ei ole hea eesmärk. (Eelmaa jt., 2022)

“Itaalia kohus mõistis käperdaja õigeks, sest naisel kulus vastu hakkamiseks «lausa» 20 sekundit” puhul on tegemist taasohvristava pealkirjaga, kus võimendatakse ohvri süüd esile tõstvat sõnumit.

Taasohvristamist iseloomustab negatiivne kohtlemine, mis tekitab ohvris tunde, et temast ei hoolita, ta on ise juhtunus süüdi või temaga juhtunu ei ole oluline (Sild, 2022).  Ka siin esineb lingvistiline teo pisendamine, mis taandab seksuaalse väärkohtlemise “käperdamiseks”, mis vähendab juhtunu olulisuse tunnet.

Artikli pealkiri “Oma naise vägistanud mees läks kohtus kokkuleppele. Ise aga eitab tegu: „See ongi tänapäeval naiste jutt, et saaks jama keerata!“” on taasohvristav, sest pealkirjas on liigselt šokeerimise eesmärgil lisatud infot, mis pisendab kurjategija süüd. Ohvrit säästev pealkiri keskendub kurjategijale ja tema väärale käitumisele/toimepandud kuriteole/toimunud sündmusele. Mis tahes kuritegu kajastav artikkel peaks olema ühiskonnale kasulik ja hariv, aitama lugejal probleemi tõsidust mõista ja andma oskuse kuritegu märgata ja ennetada (Tandon, 2007: 121).

Taasohvristav on pealkiri “«Ta on ise süüdi, et teda vägistati!»“. Taasohvristamine võib hõlmata ohvrisüüdistamist, ohvri jutus kahtlemist või kuriteo tõsiduse vähendamist (Kuusik, i.a.). Pealkirjad võivad küll olla meediaväljaande poolt kurjategija väiteid edasi rääkivad või olukorda kirjeldavad, pannes väited jutumärkidesse, kuid see toob endaga kaasa siiski sõnumi jagamise, mis ohvri(te) jaoks võib tähendada täiendavaid kannatusi. See peegeldab taasohvristamist.

Tihti kasutatakse juhtumite illustreerimiseks lihtsasti kättesaadavaid taasohvristavaid fotosid pildipankadest. Sellised fotod on loodud kujutatud emotsioone rõhutama ning üle võlli kuvama, tihti ohvrit rünnanud isiku vaatepunktist.

Nendele, kes visuaalset materjali ise loovad, siis iseenesest on võimalik ka reaalsest olukorrast/ päriselt toimunud juhtumist leida nö ‘sobiv’ nurk ja teha ‘sümbolpilt,’ mis annaks küll edasi emotsiooni ja mõtet, kuid väldiks ülalpool toodud probleemkohti (nt ohvri identiteet, seksualiseerimine jms) (Eelmaa jt., 2022).

Taasohvristav on foto, kus mees pildistab salaja naissoost töökaaslase “istmikku”, nagu on kirjas artikli pildiallkirjas. Seksuaalset väärkohtlemist (ja seksuaalvägivalda üldiselt) kajastades ei tohi ohvreid mingil viisil, ei sõnas ega pildis, seksualiseerida (Eelmaa jt., 2022).